Unibet on TV õudus

Peaaegu igapäev on telepurki kaunistamas loomulikult Unibet.ee reklaamivideo. Uskumatu, et inimesed lootustele toetudes veel spordiennustustest (sh. kasiinomängudesse) endiselt osa võtavad, kas ennustamine ei ole mitte tänamatu amet? Sellegi poolest näib unibet.ee haldaval Unibet Group plc raskustes olevat, et peab kasutama Nõmme Kalju, ilmselt vaeseid mängijaid (sh. sponsoreeritavaid) või fänne, lustakas laulureklaamis, mis isegi oma loova esitluse poolest annab soovida.

Pühapäeval oli nii mõnelegi raske televiisorist vaadata üht suurimat armastusfilmide klassikat „Titanicu (1997)“ –ut, närvidele hakkas reklaamide iga 15. minutiline näitamine (sh. teised filmid). Unibeti reklaami sisu osas peab olema looja ülimalt andekas, et võtta koht lõõritajate seas, kuhu kuulub näiteks ka vana hea Keskerakond. Kuulsus ärritaval moel on sama, mis positiivselt? Muidugi kui tähtis on levida võimalikult kaugele aga tähtsaim sellest peaks olema siiski inimeste liitumine portaaliga, mitte sealt põgenemine. Erakanalis on arusaadav, et reklaamimine (nn masuajal) on hädavajalik, sest kommertsi näitamise hinnad on loogiliselt võttes madalad ja soodne on kasutada soovijatel võimalusel väga head eetriaega. Iseasi on küsimus televaataja seisukohalt, kus sisutult „laulmas“ on sportlased või fännid, näitamas kui madalale on võimalik minna nii reklaamijatel, spordil ja telekanalil. Ühteviisi korrutades tekkis mõtte, kas Tv3 oleks nõus reklaami ära jätma kui keegi maksaks selle eest? Mõistuse järgi võttes oleks loomulikult jah, aga majanduslikult võttes ei, kui sa juhuslikult ei maksa meile rohkem reklaami soovijast, kes peab seisma heas nimekirjas Stockholmi börsil. Eestis siiski on näha §19. Hasartmängu reklaam, punkt (1) Hasartmängu ja mängukohtade reklaam on keelatud, välja arvatud hasartmängu korraldamise kohas. Kas TV on uus korralduskoht?

Sportimise vastu mul ei ole iseenesest midagi – ainus, mida keskkooli ajast võiks tagasi tuua – väljaarvatud tohutul hulgal spordireklaame ja  saateid. Tänu taevakanalitele on kättesaadav 12h päevas (üleval oleku aeg) 7 päeva nädalas aastaringselt, võib muutuda narkootikumidega sama haiglaslikuks psühholoogiliseks sõltuvuseks. Jalgpallis (sh. muu sport) ei ole minu jaoks läbi televiisori üleüldse mingit mõtet. Sest kõik emotsioonid ja informatsioon on keeleliselt öeldes artificial (eesti k. tehislikud, kaudsed). Rääkimata kommentaatorite jutust, millest enamus on „tühi“, siinkohal ei oota ma pelgalt fakte või ennustusi, vaid suhtumist töösse, mida tehakse. Arenguruumi on kõigil aga kõige lähemal on ETV, kus ühel seinal ripub kiri, mida mäletan nii: „ETVs töötamine on auasi, mitte privileeg.“ Tagasi tulles teema juurde, sportimine on muutunud meelelahutuseks, mis välistab absoluutselt kõik muud tegevused, sarnaselt õpetajatele, kes on arvamusel, et just tema aine on kõige tähtsam teiste seas. Unibet.ee teeb seega siin väga tähtsat tööd inimeste eemalepeletamises. Palun kõigil sellegi poolest hoida kainet mõistus ning mitte hakata märatsema, sest nüüdsest on seaduses mässuvastane paragrahv.

Ennustus Kristallkuulist & Aeg mis kordub pidevalt II

Viimati kirjutasin “ennustuse” aasta tagasi, kui ma ei eksi ajaliselt. Tollal kirjutasin peamiselt majanduse arengust Eestis ja maailmas, mida paljud juba teavad detailsemalt ning mõned pealiskaudsemalt. Sellegi poolest jätkan ennustuslike postitustega, nüüd aga juba uue ja värskema teema juures-haridus.

Inimese elus on juba iidsetest aegadest peetud haridust väga tähtsaks alustalaks. Sellele vaatamata ei ole maailmas alati hariduse andmine kuigi palju muutunud. Milliseks kujuneb hariduselu?

Eeldused:

Enne tööstusliku revulutsiooni tekket said haridust vaid vähesed inimesed, kes jõudsid endale lubade kuvernante ehk koduõpetajaid. Tuntud ja teada asi on eestlastele, et Venemaale telliti kuvernante peamiselt Lääne-Euroopa riikitest nagu Prantsusmaa, Saksamaa ja Inglismaa. Peamiselt siiski Prantsusmaalt. Alates indrustriaalajastu algusest hakkati looma üldkoole massidele. Tööstusliku toodangu tekkimisel jõustus üle kogu maailma uus kihistumine ja klasside jaotumine (I, II, III), mis tingis suuri sotsiaalseid, majanduslikke ning hariduslike võimalusi kui ka probleeme. Firmade asutajad ja suured edendajad hakkasid vajama töölisi oma tehastesse ja kontoritesse. Selleks, et võimalikult väheste kuludega saaks vabrikud tegutseda, hakati rajama nn vabrikukoole või internaate kuhu koondusid lähiümbruse elanike võsukesed (näiteks Sindi). Selline muudatus lubas vanematel tegeleda vabrikus töötamisega, samal ajal, kui lapsed õppisid. Probleemidena hakkas esilekerkima haridusest tingitud võimalused ühiskonnas, mis omakorda mõjutasid vabriku / tööstuse omanike ning juhtide huve. Selleks, et kaitsata eliidi hirarhiat tuli väljatöödata legaalne skeem, mille järgi harvendab kool õpilaste arvu klassides. Konkurents, mida tunneme kui tänapäeva loomuliku tükki, tekkis just tänu näilisele ühiskonna vajadusele piirata hariduse kättesaadavaust ning arengut. Tavapärase süstematiseerimise järgi rahastas kooli (eelarve täitis) kogukonnale tööd pakkuv /pakkuvad tööstuslikud ettevõted. Mainin ära, et meil oli   Tsaari-Venemaa aeg, kus vaimselt oldi veel orjaajastus. Lääne ühiskond liikus kiiremini meist aga see ei täheda ülemineku perjoodi puudumist. Tänapäevaks oleme jõudnud kriisipunkti, kus peame otsustama murdumise või paindumise vahel.

Tulemused:

Arusaadav on see, et murdumisel kaotavad suuremosa eelmise põlvkonna inimestest töö või firma. Iga järgnev põlvkond jääb aina rohkem töötuks või materiaalselt vaeseks, alates 35 – 67 eluaastate vahel. Põhjuseks on nimelt haridussüsteemist tingitud kinnistunud mallid, mida paratamatult paljud kartlikult / harjumusest või pühalikult jälgivad. Nooruses oleme kõik valmis minema, tegema aga vanaduses muututakse laisaks ja seda eriti vaimselt (siinkohal ei mõtle ma mõttemeele kasutamise oskust). Täiendkoolitused, mida rasketel aegadel kasutatakse kui meditsiinilist rohtu töötuse / pankrotistumise vastu, muutuvad üsna kulukas riigile ja mõtetuks persoonile, kes abi loodavad saada. Nimelt koolitused on loodud kinnijooksnud inimeste avardamise põhimõtel, kus juures õpetamise metoodika on jäänud kogu haridussüsteemiga samale tasemele.

Sa võid naerda, et loogiš? Kuidas saakski olla täiendused paremad kui kogu süsteem ise? Täiendused on ise osake haridussüsteemist! Lahendus võib tunduda kaugel aga on paljude inimeste mõttemeelel liikunud juba ammu, kuid keegi ei ole julgenud teha veel radikaalseid samme selleks, suurimaks takistuseks on sellel teel hetkel olemasoleva süsteemi valvurid – inimesed, kes on mugaval ametipostil, edukal järjel või kitsarinnaliste vaadetega. Selleks kaua oodatud kaunikeseks on inimeste enesesestja maailmast holoistlik arusaamine – teadvuse kõrgem tase- sõjata, tahtmiste ja ihadeta elu on edasiviivam kui eelmine (ei ole halvad / head; pigem lühiajalised lahendused). Avatud meeled ei otsi vaid on. Tegutsemine, mõtlemine, vaatamine ja teadvustamine muutuvad tervikuks. Inimühiskond koosneb persoonidest, seega igaüks peab täna koheselt muutuma. Kogu haridussüsteem koos sellega. Võin kindlalt väita, et rahvas laguneb algul  (juba on) kolmeks erinevaks arengukrupiks: vanad, neutraalsed ja uuenduslikud. Vanad on kinnijäänud mõtlemisega ning kaotavad üsnapea omakoha maailmas, sest elu liigub edasi, mitte tagasi. Siia hulka kuuluvad igasuguste dogmade, illusioonide ja okultsete eluviisidega isikud. Neutraalsed on kõige lootust andvaim grupp sest ei poolda kubagi suunda. Probleemiks osutub siin aga inimeste väärarusaamad neutraalsusest. (Traditsioonid jäävad või ei jää? Vastuseks on: peame kui soovime, kohustuslik / harjumuspärane / jne unustatakse.) Uuenduslikud jäävad teisele kohale, sest viivad kõik radikaalsel tasemel edasi / tagasi. Probleem peitub neis eneses. Kõikidest olemas olevatest liigselt rutakas edasiminek võib tuua katastroofi – inimmeel ei jõua seda omistada, omaksvõta, realiseerida.

Miks ei ole inimesed seda teinud? Ei tea aga üheks põhjuseks võib olla hirm. Õpetajad kardavad tööst ilmajääda kui tee normikohaset. Õpilased aga peavad tegema, mida kästakse (alluva ja ülemuse hirarhia) kui soovivad häid tulemusi. Loomulikult siin juures mängib rolli kogu elusüsteemiline hirarhia ja  ülesehitus – süüa teist kui teine ettejääb ehk konkurents. Eelnevat räägitud teadvuse maailm keeraks peapeale kogu senise elu. Muutuma peaks inimeste uurimatuse soov nii kodus kui tööl. Filosoofiline avatus igas eluküsimuses. Inimeste suure mineviku koorma kandmine põlvest-põlve, näiteks majanduslikud teadmised või traditsioonid.

Kokkuvõttes ennustust:

Inimesed sunnitakse muutuma jas seda kõige ebameeldivamal meetodil. Jäätakse ilma tööst või firmast, sest mõtlemine on jäänud allanormi. Siin kohal isegi mõtlemine ei ole probleem, teadvustamine on. Sellest tingituna jaguneb ühiskond kildudeks ja püüab end süsteemile sissekodeeritult lapida seda, taipamata augu ilmvõimatut suurust. Lõpuks arendatakse / avatakse haridussüsteemis õnneliku lõpu korral filosoofilistele / erinevatele mõtetele  koolid.

Pass viitab organisatsioonile

Tegemist on meile kõigile tuttava kodakondsus ja migratsiooniameti (KMA) poolt väljastatava Eesti kodaniku passiga, mida väljastati tänavu Delfi uudiste järgi vähem mullusest. Nüüd, kui meil on olemas kaks pass, üks neist on sinine ja teine punane. Mõlemad tunnistused on ühesugused formaadilt ja lehekülgede arvult, erinevad aga sisult. Kas sina oled lugenud kunagi PASSI? Mina olen. Sina, arvatavasti mitte. Siin kohal ei hakka ma tegema värvi ja ajaloolisi võrdlusi minevikus olnud dokumentidega, vaid lähenen pealkirjastatud probleemile teisiti.

Igasse passi on kirjutatud juriidiliselt tähtsad laused, mida mõistetakse nii nagu sõnaraamatus märgitud. Meile on juba nüüd nominaalse väärtusega sinine, Eesti  Pass, leheküljelt 32 võime lugeda ühtlasi lauset: “KÄESOLEV PASS ON EESTI VABARIIGI OMAND  – This passport is the property of the Resbublic of Estonia “. Tavapärane tõlgendus oleks seega: riik kui rahvast koosnev üksus. Igaüks meist moodustab osa riigist. Inglise keelne tõlge aitab seda väga hästi mõista (tõlgitud sõna-sõnalt). Vabariigi pass tundub ehk inimlik aga kuidas oleks uue europassiga? 13. veebruaril 2009  ilmus Delfis arvamus „Pass ei tee veel kodanikuks“, milles sõnastati kodaniku mõiste üks võimalik versioon. Mina aga küsin kelleks teeb uus pass. Hea vastuse annab meile loomulikult punane Euroopa Liidu Eesti Passi lehekülg 32: “KÄESOLEV PASS ON EESTI RIIGI OMAND – This passport is the property of the Estonian Government /…/”. Kuidagi kõhedust tekitavaks on muutunud passi kuuluvust näitav lause. Eesti keelset lauset võib mõista juriidiliselt nii nagu soovid, paraku on euroliidu üheks nõudeks mitme keelsus. Inglise keelne lause must-valgelt ütleb meile, et nüüdsest on riik kui organisatsioon ja emakeelne väljend „eesti riik“  tähendab üksnes valitsust, kellel on liikmed. Osalemisveebi (osale.ee) hiljuti sisestatud üleskutse kommentaarid vaid pooldavad eelnenud võrdlust.

Eestlaste poliitilisest korrektsusest või tähelepanematusest sündinud muudatus on olulise tähelepanuta jäänud probleem, mille eiramisel vaid oleme nõus mitteametliku väitega, et Eesti on kõigest EU osariik.