Lipp kui riikluse sümbol

Eesti lipp  125. aastat.

Maarjamaa on kõigi eestlaste maa, mida ülistab lipp. Sellel kaunil maal voolab endiselt esivanemate veinipunane, jääkülm veri. Sellesse oleme uputanud kõik meid piinavad mineviku ja oleviku mured. Ajaloost kirjutame peaaegu iga päev, püüdes nooremale põlvkonnale selle olulisust sisendada. Ebameeldivad küsimused peletame eemale jaanalinnu meetodil. Kõigist elu painavatest probleemidest oleme teinud turistidele ja endile meeldejäävad vaatamisväärsused. Samamoodi kohtleme riikluse peamist sümbolit – sinimustvalget trikoloori.

Riiklus tähendab igale eestlasele erinevat mõistet. Ühele võib see tähendada demokraatlikke seadusi, teisele oma riiki keset avarat Euroopat ja kolmandale tsivilisatsiooni. Minule on riiklus, kus ma olen üks riigist ehk üks miljondik kogu rahvastikust. Täna küsime, kuidas rahvas saaks olla kasulik riigile? Tekib loogiline küsimus: kas riik on eraldiseisev organisatsioon? Võib-olla on raskete katsumuste tagajärjel muutunud eestlase lemmiktoiduks tõesti teine eestlane. Riikluse kui rahva ühtsus on muutnud meie rahutuid hingi läbi sajandite. Esmakordselt tõusis selleks vajadus alles aastal 1030, kui toonase nimega Estland’i rahvas seisis vastu Vene suurvürstile. Pärast seda on meid püüdnud endale allutada mitmed võõrrahvad, sundides põliselanikke suuremal või vähemal määral loobuma oma identiteedist. Igal ajastul on riikluse väljendamiseks vastavalt poliitilistele suundadele peetud peamiselt graafilist sümboolikat, sealhulgas lippu. Tänapäeva eestlastele niivõrd loomulikuna, lausa igapäevasena tunduva sinimustvalge lipu vajadus tekkis mitmeid põlvkondi hiljem, alles siis, kui kogu elanikkond võis südames esimest korda tunda võimalust eksisteerida oma riigina. Eesti Üliõpilaste Seltsi lipuna Otepääl 4. juunil 1884. aastal õnnistatud lipp võis olla mõeldud algselt, salamisi, riigilipuks. Poliitiliselt oleks tegu tolleaegses võimuruumis korrektse keerdkäiguga, võõrvõim laiutas oma käsi võimsa tsensorina igal pool. Sinimustvalge võis tähendada inimestele lootust vabale rahvale, oma keelele ja kultuurile. Esimese Eesti Vabariigi ajutise valitsuse ajal sai sinimustvalge lipp ametlikult riigi sümboliks. Inimesed hakkasid seostama sinimustvalget lippu Eestimaa, selle rahva, kultuuri ja keelega. Tekkis ühildumine sümboli ja riigi vahel. Aja möödudes sai sinimustvalge sümboliseerima kogu eestlaskonda kui kultuuriliselt arenenud maailma rahvusriiki.

Jõulud, lihavõtted, vabariigi aastapäev või jaanipäev – need on traditsioonilised päevad, mida tähistame kui kindlaid ja muutumatuid sündmusi, olenemata ajastust ja põlvkondade erimeelsustest, kinnitume jäägitult sellistesse sündmustesse. Traditsioonid väljendavad kinnitumist vanasse, elamist möödunud aegade kommete järgi. Samamoodi kinnitume lipuga seonduvasse. Haakumise tagajärjel kannatab lipp, vahet ei ole, milline on ideoloogia või millise riigiga on tegu. Iga mööduva hetkega mõtleme rohkem ja rohkem minevikusündmustele, unustades ära olevikus toimuva. Sügavad ja kaunid teadvuslikud kogemused mööduvad meist sama kiiresti kui Tokyost Kyotosse tuhisev kiirrong. Pidustused seotakse nähtamatu minevikuillusiooni küüsi. Vanemad põlvkonnad rõõmustavad sinimustvalge lipu all kogetud hetkede üle. Vaimusilmas elatakse taas läbi kauneid noorushetki, koledat ja muserdavat sõjatraagikat. Noorem põlvkond on juba neist ette rutanud ja tunneb ajaloost tingitud ahelate ees rahutust, põgeneda soovitakse koolis pähe pandu eest. Vanemaks saades loobub kunagi nooruses vastuhakku üles näidanud koolipoiss või –tüdruk sellest ja jätkab mandunud rahus moderniseeritud viisil esivanemate tehtud toiminguid. Üheks selliseks võin tuua näite rahva suhtumisest haridusse. Haridusest on saanud pillerkaar. Vanem põlvkond ei ole nõus muutustega kaasa minema, kuniks uuem ei ole suuteline neile ise tööle minnes pensioni tagama. Sarnaselt hoidsime kinni vanadest uskumustest, kuniks sattusime ristiusu kütkeisse. Me ei saa tagasi tuua minevikus toiminud süsteeme, norme ega suhtumist. Illusiooni varju peidame lehvima oma lipu. Kas tõesti oli lipul minevikus rohkem tähtsust kui praegu või ei talu me olevikus riikluse sümbolina sinimustvalget enam lihtsalt välja?

Noortele pannakse alatasa pahaks nende iha saada kõigega, mis käsile on võetud, kiiresti lõpule. Vanemad inimesed ei taha kuulda, et põhjus võib olla neis endis. Kinnistumise hinnaks on lõpuks vaimse taandarenguga elanikkond. Inimene kaotab võime olla loov. Meie põlvkond on sellega edukalt toime tulnud. Juba teise klassi õpilane on kinni inimese õiges joonistamises.

Üks inimese parimaid omadusi on rahutus, sest see on ainus leek, mis võib Eestimaal elu edasi viia. Minevikust tuleb õppida, et tehtud vead ei korduks. Oluline on elamine olevikus, tajudes kõike, mis käsile on võetud. Vahel on neid kogemusi tõesti raske taluda, kuid siiski on see väärt, et neid tunda julgelt ja täiel rinnal. Sama on kodumaa lipuga, mis kannab kaasas mineviku raskeid ja helgeid sündmusi. Tajuda tuleb lipu tähendust olevikus. Lipupäeval tuleb kogeda emotsioone trikoloori olemasolust, mitte sellest, mis vaevab meid mineviku tuules. Lipp eksisteerib sümbolina riiklusest, riikluse enda pärast, mitte sellepärast, missugune tähendus sel varem oli. Siinkohal sobib näide sinimustvalge lipu õnnistamisest. Päeval, mil trikoloor pühitseti, ei mõeldud sellele, mida toob järgmine päev või mida minevikutavad ette nägid. Lippu nähti juba siis omamoodi riikluse sümbolina. Täna näeme lippu ka vabariigi sümbolina.

Riiklus tähendab erinevaid mõtteid ja ideid meile kõigile. Minevikus oli sinimustvalge meie salamõtetes, meie oma vaba riigi sümbol. Ajapikku lipu tähendus riikluse sümbolina muutus ja muutub vastavalt põlvkondadele ka tulevikus. See võib tugevneda või ka nõrgeneda – kõik see sõltub meist endist. Suudame me jääda iseendaks ning vabaneda mineviku ja tuleviku tekitatavatest piinadest, elades hetkes, kogedes täielikult iga hingetõmmet ja olles uhke oma riikluse sümboli üle.

Väga metafoorilise sisuga. Osales esseevõistlusel.

Mikrokiibid (RFID) Eesti kaubal!

RFID avastus

Ma pean tõsiselt tunnistama, et ei uskunud kuni tänase päevani reaalselt mikrokiipide (RFID) laialdasse levikusse – läbi tarbekaupade. Kogu maailmas vaevatakse inimesi loomade kiibistamisega, seejärel inimeste kiibistamisega ja nüüd ka kauba kiibistamisega. Arusaadav on kaitse raamatukogudes või koolis. Küsimus on ostetavas kaubas, mida iga inimene viib koju. Oskamata näha mikrokiipe tarbekaupade küljes on oht eelkõige meile enesele.

Tänaseks on mikrokiibid jõudnud ka Eestimaale, meil on aga õnnestunud need laialdaselt (tõenäoliselt) sisseviia läbi raamatute. Just nimelt läbi raamatute!

Mina sain koolis täna, 20. aprillil autasuks raamatu. Teadmeteose tagakaanelt aga avastasin kahtlase kleepsu, mis sarnanes väga internetis levivate mikrokiipide disainile. Lähemal uurimisel tuli välja tõde, kaubal oli kiip.

Privaatsuse kohta on Eesti Vabariigis  vastuvõetud seadus, “ISIKUANDMETE AUTOMATISEERITUD TÖÖTLEMISEL ISIKU KAITSE KONVENTSIOONI RATIFITSEERIMISE SEADUS”. Vastu võetud 6. detsembril 2000. a

Tõestuseks olen lisanud oma fotod raamatust ja kiibist. Lisaks oma piltidele lain ülesse internetis leiduvate kiipide pildid ja lingid.

Kliki pildile, et tutvuda minu fotodega mikrokiibist (RFID) raamatul, 7 esimest pilti.

Informatsiooni mikrokiipide (RFID) kohta

RFID (Radio Frequency IDentification) on tehnoloogia, mille abil saab raadio teel infot kiipidelt lugeda ja sinna ka kirjutada (ingl k. tag).

Paigutades RFID kiibid esemetele, on võimalik luua erinevaid rakendusi nende positsioneerimiseks ning jälgimiseks. (viide:http://smartfid.edicypages.com/rfid)

Lingid:

http://en.wikipedia.org/wiki/RFID

http://www.nocards.org/AutoID/overview.shtml

http://www.spychips.com/get_involved.html

Majanduskriis toob kaasa moraali languse

Üksinda oleme siia maailmapilti sisse tunginud, vaevalt oleme ülesehitanud kaugele ulatuvad tsivilisatsioonid, mis kohe on oma raskusest ümber kukkumas. Elu püsib neis tänaseni majanduse juhitud hoovustel, moraalist on kujunenud palagan. Krahhi korral langeb meelte segaduses igasugune tsivilisatsiooni loodud korra norm. Vabadusest on taas valesti aru saadud.

Tänapäeval on üha enam moraalinormid seotud edukusega. Tavapäraseks on saanudud erinevatel elualadel võistlemine, enam ei ole tähtis vaimne tasakaal, oluliseks on saanud teistest üleolemine – ühiskond põhineb hirmul. Turud mõjutavad inimesi, mitte vastupidi, väärtushinnangute langemine saab toimuda ühiskonnas tavaliselt negatiivsete sündmuste puhul, mis purustavad elu illusioonid ja tsivilisatsiooni loodud reeglid. Moraaliks nimetatakse ühiskonna poolt aktsepteeritud käitumisnorme, tavade ja seaduste kogumit, väliselt nõutavad reegleid ja tavasid. Mõiste moraal, teoreetilistes käsitustes, võttis esimesena kasutusele Cicero. Käitumisnormid on seotud poliitika-, kultuuri-, eluviisi- ja psühholoogiaga. Inimühiskonna rahulikuks eksisteerimiseks on tähtis, et ühiskonnas arvestatakse ja austatakse kehtivaid sotsiaalseid norme. Eksides moraali või tava vastu, peab paratamatult arvestama ühiskonna negatiivse reaktsiooniga. Väärtuste kujunemine sõltub vaatenurgast, kas tegu on väärtuste muutumisega või selle langemisega. Majanduskriisi ajal tekib paanika teadvuses, materialiseerunud inimesed ei näe tegelikke fakte, nad ei ole võimelised suunama oma tundeid, mida kasutatakse sageli teiste poolt ära. Tundmatud kriisiolukorrad, nt põlevasse majja jäämine, avavad nn tundmatud iseloomuomadused, mis mõjutavad edaspidiseid väärtushinnanguid. Ohu korral nõrgeneb moraal, sest väärtused ei ole inimese endi aktsepteeritud, vaid ühiskonna loodud normid.  Eesti keeles – Zeitgeist – ajavaim (movie)

                                              (Zeitgeisti film on lisatud eraldi seisvana antud tekstist.)

21. sajandi majanduskriisi põhjusest võime lugeda igalt poolt. Mitte  kuskil ei süüvita probleemi tuumani. Ajalugu uurides jõuame jälile erapanganduse kartelli kavalale skeemile, raha luuakse võlakirjadele. Sellest annavad tunnistust dokumendid „Modern Money Mechanics“ ja „The Eurosystem, The Us Federal Reserve And The Bank Of Japan – Similarities And Differences“. Kogumikud, milles sõnastatakse finants terminoloogias raha loomise protsessi, bürokraatlike erinevustega: Euroopa, Ameerika ja Jaapani föderaalses keskpanganduses. Üksteise järel tabavad rahvast majanduslikud raskused, sest pangandust kontrollivad erapankurid ja korporatsioonid, riikidel ei ole võimalustki poliitiliselt muuta rahva materiaalseid võimalusi. Kõik, kes julgevad parandada kogu kogukonna elujärge, tabab samasugune saatus nagu Brasiiliat või Iraaki (raamatus „Confessions of Economic Hit Man” J. Perkins). Inimesed püüavad ellu jääda Arktikast Antarktikani töötades 8 tundi päevas 7 päeva nädalas. Lõpuks muutub töötegemine mõtetuks, sest see tee ei vii kuhugi, paremaks ei lähe mitte kuskil. Vabadusest võib vaid unistada, ühiskonnale on jäätud valiku vabadus. Loobumisest saab alguse vaimne murdumine, moraalist saab lõpuks koorem igaühele.

Igas tsivilisatsioonis on oma moraalikoodeks ja reeglid majanduses. Majanduskriisid ei ole loomulikud ja ei ole kunagi seda olnud, allakäigud turgudel on kriisid teadvuses, need toovad moraalinormide allakäimise ühiskonda, kus rahvas on ebastabiilne ja sõltuv. Majanduskriisis toob kaasa ainult massi moraalist lähtuvate inimeste väärtushinnangute põrmustumise.

2009. aasta Filosoofiaolümpiaadi essee teema.
Kirjutatud Noorde filosoofia kursuse WebCT keskkonda.