Modernse teaduse ajalugu on kui muinasjutuline lugu printsessist, keda ignoreeriti, sooviti pagendada ja lõpuks võeti kuulda. Näitab oma erapooletus tegevuses, et kõigil on mängida elus võimalik kahte rolli – peaosa ja kõrvalosa, ikka süsteemi enese suhtes. Ajaloolastes ja filosoofides tekitab paanikat kuidas määratleda ajalugu ühtse tervikuna? Kuidas näha teadust? Kuidas võrrelda erinevaid ja vastandlikke teooriaid? Järgnevalt pakun välja fibonacciliku teooria või idee, mille järgi on teaduse areng kätketud oleviku. Olles analoogne arengult embrüole ja ühtsuse poolest aju anatoomiale.
Kasutades definitsiooni kus null ja üks tähistavad siin algset olukorda, olematut ja olemasolu. Ühtse ajaloolise vaatena fibonacciliku teooria järgi on teadus arenenud vastavalt 0, 1, 1, 2, 3, 5, 8, 13, 21, 34, 55, … . Antud punkte võiks vaadata kui paradigma punkte või samme ja nende vahemikke kui normaal teaduste hetki. Teaduse, õigem oleks öelda inimese (teadusliku) mõtlemise tekkimisel algab see ennast kordava eksponentsiaalse kasvuna ehk rekursioonina. Järelikult olemasoleva informatsiooni suhe olemasoleva (bioloogilise, näiteks aju) võimsusega on ennast kordavalt progressiivne. Samas tähendades, et ajalugu on osaliselt mittekumulatiivne protsess.
Miks peaks olema fibionacci jada õigustatud esitama teaduse arenemist?
Antud idee järgi kõiki minevikus tehtud saavutusi akumuleeritakse, mingil kujul edsisteks tegevusteks, mis paljundab iga sünteesi ehk arendusliku tegevusega teadust edasi. Progressiivne kasv, mitte täielikult eksponetsiaalselt või summaarselt näitab arvuliselt – näiteks 5 ja 8 vahele jääb 1,6 või 3 ühikut ning 3 ja 5 vahele jääb 1,(6)7 või 2 ühikut – normaalteaduses tehtud paradigmalisi muutuseid, mis ei viinud või ei tinginud üldises teaduses veel muudatusi nagu pradigma punktid. Paradigma punktid seega on tähelepanuväärsed sündmused teaduses, mis muudavad teaduse arengut rohkem kui ühe distsipliini sees. Näitena võime siin tuua füüsikast Newtoni või Einstaini ruumi käsitluse, bioloogiast Darwini loodulik selktsiooni või DNA avastamise, ja kunstidest semiootika tekkimise keelefilosoofiast. Kõik eelnenud näited on tinginud muudatused väljaspool avastamise distsipliini ja näitab, kuidas on võimalik määratleda paradigmas ligikaudselt tänapäevase teaduse asetsemist ja vastates seega küsimusele, miks vajame antud ideed.
Samas võib idee alusmääratlusest tulenevalt ka paradigmapunktid tähendada pidevat avastuste tulva, mis tähendab, et paradigma punktide vahele jääv ala on normaalteaduse aeg, kus vastavaid avastusi ei tehtud, mis maailma oleks muutnud. Siin märkusena äratuues, pideva paradigma variandi puhul ei ole võimalik kindlaks määrata kindlalt, millisel paradigma punktis me oleme. Me võime olla korraga 100-ndal või 2000-dal paradigmas. See aga tähendab, peab olema kolmas stabiislem variant, mis vastab eelnevalt sõnastatud küsimusele.
Kolmas variant on, et ühendame pideva paradigma punktide variandi ja progressiivse kasvu variandiga üheks ideeks, sest mõlema puhul ei ole võimalik määratleda täpselt, millisel paradigma punktil me viibime. Saame seega kokku hübriid versiooni. Paradigma punktid tähistavad kindlalt olulilisi ja kindlalt määratlevaid saavutusi aga erinevusega eelnenud variantidest lubavad paradigma punktid nüüd ka kajastada oluliste saavutuste kordus avastusi nagu on tegu hapniku avastamisega. Ülejäänus sarnandes eelnevat juba kirjeldatule. Vastates küsimusele, et antud idee lahendab teaduslike saavutuste määratlemisega kaasnevad probleemid.
Analoogiaid kasutades nagu sissejuhatuses mainitud, saame kasutada olemasolevaid teooriaid segamini. Vaadeldes ajaliselt suuri teaduslike saavutuste kujunemiste perioode, on analoogne inimese (evulutsioonilisele) arenemisele, mis täehndab, et muutub informatsiooni käsitlemine perspektiiv ehk uurimis programm. Lühemas perspektiivis vaadeldes teadust toimub sama rekursiooniline kasv informatsiooni akumuleerimisel, mis on paradigmade periood. Väga lühike ajavahemik on analoogne üksik isiku arenemisega sünnist surmani, ehk iga ühe arvamusel on tõesus. Siin on võimalik järelikult kasutada Feyerabendi anarhistliku teooriat, mille järgi kõik tõed on erinevad. Kõik eelnenud ajalised suhted on kohandatavad fibionacci jada järgi kasvavaks võrdpildiks.
Järelikult on mõtlemise areng erinevatele subjektidele kehtiv ja lõpuks rekursioonina üle singulaarsuseks kasvav, mis takistabki täheldada väga kergeid piire paradigmade ja erinevate perioodide vahel. Olles nii analoogiline ajuga (all olev pilt) ja järelikult võrdlemine erinevate teooriate vahel on mõtlemise enese paradigmaline suhe. Seega Newton on Einsteiniga võrreldav vastavalt põlvkondade arusaamadele nagu üks põlvkond peab Shakespeare geeiuseks, teine väga kehvaks kirjutajaks.
Kokkuvõttes modernse teaduse ajalugu on kui muinasjutt printsessist, keda ignoreeriti, sooviti pagendada ja lõpuks võeti kuulda. Kasutades definitsiooni kus null ja üks tähistavad siin algset olukorda olematut ja olemasolu. Ühtse ajaloolise vaatena fibonacciliku teooria järgi on teadus arenenud vastavalt 0, 1, 1, 2, 3, 5, 8, 13, 21, 34, 55, … . Näidates, et võrdlemine erinevate teooriate vahel on antud mõtlemise enese paradigmaline suhe.
![[Most Recent Quotes from www.kitco.com]](http://www.kitconet.com/charts/metals/gold/t24_au_en_usoz_2.gif)


