Ennustus Kristallkuulist & Aeg mis kordub pidevalt II

Viimati kirjutasin “ennustuse” aasta tagasi, kui ma ei eksi ajaliselt. Tollal kirjutasin peamiselt majanduse arengust Eestis ja maailmas, mida paljud juba teavad detailsemalt ning mõned pealiskaudsemalt. Sellegi poolest jätkan ennustuslike postitustega, nüüd aga juba uue ja värskema teema juures-haridus.

Inimese elus on juba iidsetest aegadest peetud haridust väga tähtsaks alustalaks. Sellele vaatamata ei ole maailmas alati hariduse andmine kuigi palju muutunud. Milliseks kujuneb hariduselu?

Eeldused:

Enne tööstusliku revulutsiooni tekket said haridust vaid vähesed inimesed, kes jõudsid endale lubade kuvernante ehk koduõpetajaid. Tuntud ja teada asi on eestlastele, et Venemaale telliti kuvernante peamiselt Lääne-Euroopa riikitest nagu Prantsusmaa, Saksamaa ja Inglismaa. Peamiselt siiski Prantsusmaalt. Alates indrustriaalajastu algusest hakkati looma üldkoole massidele. Tööstusliku toodangu tekkimisel jõustus üle kogu maailma uus kihistumine ja klasside jaotumine (I, II, III), mis tingis suuri sotsiaalseid, majanduslikke ning hariduslike võimalusi kui ka probleeme. Firmade asutajad ja suured edendajad hakkasid vajama töölisi oma tehastesse ja kontoritesse. Selleks, et võimalikult väheste kuludega saaks vabrikud tegutseda, hakati rajama nn vabrikukoole või internaate kuhu koondusid lähiümbruse elanike võsukesed (näiteks Sindi). Selline muudatus lubas vanematel tegeleda vabrikus töötamisega, samal ajal, kui lapsed õppisid. Probleemidena hakkas esilekerkima haridusest tingitud võimalused ühiskonnas, mis omakorda mõjutasid vabriku / tööstuse omanike ning juhtide huve. Selleks, et kaitsata eliidi hirarhiat tuli väljatöödata legaalne skeem, mille järgi harvendab kool õpilaste arvu klassides. Konkurents, mida tunneme kui tänapäeva loomuliku tükki, tekkis just tänu näilisele ühiskonna vajadusele piirata hariduse kättesaadavaust ning arengut. Tavapärase süstematiseerimise järgi rahastas kooli (eelarve täitis) kogukonnale tööd pakkuv /pakkuvad tööstuslikud ettevõted. Mainin ära, et meil oli   Tsaari-Venemaa aeg, kus vaimselt oldi veel orjaajastus. Lääne ühiskond liikus kiiremini meist aga see ei täheda ülemineku perjoodi puudumist. Tänapäevaks oleme jõudnud kriisipunkti, kus peame otsustama murdumise või paindumise vahel.

Tulemused:

Arusaadav on see, et murdumisel kaotavad suuremosa eelmise põlvkonna inimestest töö või firma. Iga järgnev põlvkond jääb aina rohkem töötuks või materiaalselt vaeseks, alates 35 – 67 eluaastate vahel. Põhjuseks on nimelt haridussüsteemist tingitud kinnistunud mallid, mida paratamatult paljud kartlikult / harjumusest või pühalikult jälgivad. Nooruses oleme kõik valmis minema, tegema aga vanaduses muututakse laisaks ja seda eriti vaimselt (siinkohal ei mõtle ma mõttemeele kasutamise oskust). Täiendkoolitused, mida rasketel aegadel kasutatakse kui meditsiinilist rohtu töötuse / pankrotistumise vastu, muutuvad üsna kulukas riigile ja mõtetuks persoonile, kes abi loodavad saada. Nimelt koolitused on loodud kinnijooksnud inimeste avardamise põhimõtel, kus juures õpetamise metoodika on jäänud kogu haridussüsteemiga samale tasemele.

Sa võid naerda, et loogiš? Kuidas saakski olla täiendused paremad kui kogu süsteem ise? Täiendused on ise osake haridussüsteemist! Lahendus võib tunduda kaugel aga on paljude inimeste mõttemeelel liikunud juba ammu, kuid keegi ei ole julgenud teha veel radikaalseid samme selleks, suurimaks takistuseks on sellel teel hetkel olemasoleva süsteemi valvurid – inimesed, kes on mugaval ametipostil, edukal järjel või kitsarinnaliste vaadetega. Selleks kaua oodatud kaunikeseks on inimeste enesesestja maailmast holoistlik arusaamine – teadvuse kõrgem tase- sõjata, tahtmiste ja ihadeta elu on edasiviivam kui eelmine (ei ole halvad / head; pigem lühiajalised lahendused). Avatud meeled ei otsi vaid on. Tegutsemine, mõtlemine, vaatamine ja teadvustamine muutuvad tervikuks. Inimühiskond koosneb persoonidest, seega igaüks peab täna koheselt muutuma. Kogu haridussüsteem koos sellega. Võin kindlalt väita, et rahvas laguneb algul  (juba on) kolmeks erinevaks arengukrupiks: vanad, neutraalsed ja uuenduslikud. Vanad on kinnijäänud mõtlemisega ning kaotavad üsnapea omakoha maailmas, sest elu liigub edasi, mitte tagasi. Siia hulka kuuluvad igasuguste dogmade, illusioonide ja okultsete eluviisidega isikud. Neutraalsed on kõige lootust andvaim grupp sest ei poolda kubagi suunda. Probleemiks osutub siin aga inimeste väärarusaamad neutraalsusest. (Traditsioonid jäävad või ei jää? Vastuseks on: peame kui soovime, kohustuslik / harjumuspärane / jne unustatakse.) Uuenduslikud jäävad teisele kohale, sest viivad kõik radikaalsel tasemel edasi / tagasi. Probleem peitub neis eneses. Kõikidest olemas olevatest liigselt rutakas edasiminek võib tuua katastroofi – inimmeel ei jõua seda omistada, omaksvõta, realiseerida.

Miks ei ole inimesed seda teinud? Ei tea aga üheks põhjuseks võib olla hirm. Õpetajad kardavad tööst ilmajääda kui tee normikohaset. Õpilased aga peavad tegema, mida kästakse (alluva ja ülemuse hirarhia) kui soovivad häid tulemusi. Loomulikult siin juures mängib rolli kogu elusüsteemiline hirarhia ja  ülesehitus – süüa teist kui teine ettejääb ehk konkurents. Eelnevat räägitud teadvuse maailm keeraks peapeale kogu senise elu. Muutuma peaks inimeste uurimatuse soov nii kodus kui tööl. Filosoofiline avatus igas eluküsimuses. Inimeste suure mineviku koorma kandmine põlvest-põlve, näiteks majanduslikud teadmised või traditsioonid.

Kokkuvõttes ennustust:

Inimesed sunnitakse muutuma jas seda kõige ebameeldivamal meetodil. Jäätakse ilma tööst või firmast, sest mõtlemine on jäänud allanormi. Siin kohal isegi mõtlemine ei ole probleem, teadvustamine on. Sellest tingituna jaguneb ühiskond kildudeks ja püüab end süsteemile sissekodeeritult lapida seda, taipamata augu ilmvõimatut suurust. Lõpuks arendatakse / avatakse haridussüsteemis õnneliku lõpu korral filosoofilistele / erinevatele mõtetele  koolid.

Pass viitab organisatsioonile

Tegemist on meile kõigile tuttava kodakondsus ja migratsiooniameti (KMA) poolt väljastatava Eesti kodaniku passiga, mida väljastati tänavu Delfi uudiste järgi vähem mullusest. Nüüd, kui meil on olemas kaks pass, üks neist on sinine ja teine punane. Mõlemad tunnistused on ühesugused formaadilt ja lehekülgede arvult, erinevad aga sisult. Kas sina oled lugenud kunagi PASSI? Mina olen. Sina, arvatavasti mitte. Siin kohal ei hakka ma tegema värvi ja ajaloolisi võrdlusi minevikus olnud dokumentidega, vaid lähenen pealkirjastatud probleemile teisiti.

Igasse passi on kirjutatud juriidiliselt tähtsad laused, mida mõistetakse nii nagu sõnaraamatus märgitud. Meile on juba nüüd nominaalse väärtusega sinine, Eesti  Pass, leheküljelt 32 võime lugeda ühtlasi lauset: “KÄESOLEV PASS ON EESTI VABARIIGI OMAND  – This passport is the property of the Resbublic of Estonia “. Tavapärane tõlgendus oleks seega: riik kui rahvast koosnev üksus. Igaüks meist moodustab osa riigist. Inglise keelne tõlge aitab seda väga hästi mõista (tõlgitud sõna-sõnalt). Vabariigi pass tundub ehk inimlik aga kuidas oleks uue europassiga? 13. veebruaril 2009  ilmus Delfis arvamus „Pass ei tee veel kodanikuks“, milles sõnastati kodaniku mõiste üks võimalik versioon. Mina aga küsin kelleks teeb uus pass. Hea vastuse annab meile loomulikult punane Euroopa Liidu Eesti Passi lehekülg 32: “KÄESOLEV PASS ON EESTI RIIGI OMAND – This passport is the property of the Estonian Government /…/”. Kuidagi kõhedust tekitavaks on muutunud passi kuuluvust näitav lause. Eesti keelset lauset võib mõista juriidiliselt nii nagu soovid, paraku on euroliidu üheks nõudeks mitme keelsus. Inglise keelne lause must-valgelt ütleb meile, et nüüdsest on riik kui organisatsioon ja emakeelne väljend „eesti riik“  tähendab üksnes valitsust, kellel on liikmed. Osalemisveebi (osale.ee) hiljuti sisestatud üleskutse kommentaarid vaid pooldavad eelnenud võrdlust.

Eestlaste poliitilisest korrektsusest või tähelepanematusest sündinud muudatus on olulise tähelepanuta jäänud probleem, mille eiramisel vaid oleme nõus mitteametliku väitega, et Eesti on kõigest EU osariik.

Teised lahingud? Pärnu XXIII Filmifestivali filmide arvustus

UUE KUNSTI MUUSEUM

Sessioon – Kunsti hingus

Sarnaselt igapäevastele televisiooni saadetele, läksid filmid „Laante eleegia“ (Vaclav Kadrinka, Tsehhi 2009) ja „Tolm ja illusioonid“ (Oliver Bonin, Prantsuse, USA 2009) üldiselt inimeste meeltest mööda, sest tegemist ei olnud ajaviite dokfilmidega, vaid kõrgtasemel filosoofilise sisuga kunstiliste teostega, mida oli esmaspäeval alates kella 19st päris vaevarikas tavapärasel kodanikul vaadata ilma subtiitriteta.

Esimene film „Laante eleegia“ algas ilma suurema sissejuhatuseta. Juba esimestes kaadrites hakkasid jooksma mööda välkivas stiilis ühe suurima moraavia rahvakunstniku nikerdatud puukujud, mis lõpuks moodustasidki ühtse terviku popp-klassikalise muusika saatel. Sellegipoolest oli enda ärkvel hoidmine üks vägitegu.

Rahvast hakkas juurde tulema, kui algas film „Tolm ja illusioon“. Üsna varakult sai aru, et tegemist ei ole sõnavaba filmiga. Põhiliseks teemaks oli siin eelneva sajandi 70-ndatel aastatel alguse saanud väikese kunstnike rühma hiiglaslik tuleskulptuuride performance San Francisco lähistel kõrbes, tänapäevaseks normaalsena tunduv arengulugu. Filmi esitusstiiliks oli valitud ajalooõpikut meenutav kronoloogiline järjestus, mida vürtsitati piisaval määral autobiograafilises vormis arvamuste, mõtete ja probleemidega. Arvestades eestlaste avatust töötajate välimuse suhtes aktsepteeriti filmis oleva noore meesajakirjaniku puhul vägagi palju, kelle neoonpunased roopatsid ja mustad huuled ning välimus võib jääda õõvastavaks igaühele, kuid sellegipoolest huvitav isikupärane lähenemine. Alguses ei olnud võimalik arusaada millega on tegu. Kas enesetpjatega või enesetapuklubiga? Eriti veel siis, kui eelnevalt ei ole lugenud filmi tutvustavat informatsiooni, mida ma polnud sel korral teinud. Eelnenud väide tulenes tegelikkuses kunstigruppide huvitavatest nimedest, näiteks: Enesetapuklubi liige (ing k. Suieside Club member). Igal aastal oli saanud valmis kunstnikel -keeleliselt väljendudes- megalt suur PURNING MAN (eesti k. Põlev Mees), mis efektsete koreograafiliste ning rituaalsete toimingute saatel põlema süüdati. Põleva kuju kõrvale oli konstrueeritud erinvaid väga suuri kunstilisi lisaelemente nn linnaku moodustamiseks, mis peamist sihtmärki suurepäraselt täiendasid. Aja möödudes hakkas nn.kunstigruppi tungima tavakodanikke, kes soovisid seal lihtsalt osaleda. Finantsilistest probleemidest ja ressurssidest tiivustatuna moodustati lõpuks patenteeritud ja kaitstud üritus, mis kaotas oma sügavuse tehnilisusele. Filmi, seitsme punkti vääriliselt kümnest,kõik sügava mõttelised tegevused muutuvad äärmiselt kiiresti lihtlabaselt showks, millega võitlemine on raskem kui koheselt tegelemine.“ Paraku jääb selline hirmuäratav mõte alati tahaplaanile olevikus, sest keegi ei taha elada tänase päeva masenduses. Sellistel puhkudel on minul tavapäraseks saanud mõte: „Kui ei näe, siis ei saa sa ka midagi selle vastu teha?“ ehk kui sa teadvustad (ei mõtesta) probleemi, saad tegutseda juba enne probleemi tekkimist.

PÄRNU VANALINNA PÕHIKOOL

Sessioon – Inimene ja loodus

Kolmapäeval kell 14.00 läksin vaatama festivalile minu jaoks kõige oodatuimaid filme pealkirjade ja filmitutvustuse järgi. Paraku on tihi nii, et ülimas optimismis saada teada midagi uut, saab tagasilöögi. Sellelgi korral jäi minul info hankimise ilu saamata, välja jättes sõna uus filosoofiline tähendus.

Täpselt kell 14. 00 alustati Pranny Armstrongi võistlusel osaleva filmiga „Rumaluse ajastu“ (The age of stupid, UK 2009). Kooli aulasse oli tulnud teadus-ulmet vaatama rohkelt meessoost vaatajaid, siiski jäädes kesiseks vaatajate arvu poolest, nädala alguse suhtes. Põhjus võis olla ka Kihnu Virve külaskäigus, mis meenutas külakäigu kiiruse poolest rongi sõitmist. Suurteost alustasid inglased Hollywoodilikult Suure Paugu teooriast, mis mõneti meenutas eesti üliõpilaste loodud „Tulnukas“ (2006) algust. Kiiresti visualiseeritakse vägagi tasemel arvutigraafikaga realistlikult nafta platvormi meenutav inimkonna arhiiv, aastas 2055. Inimkond on kaotanud oma elumõtte, kõik taimed on kadunud ning kogu informatsioon on talletatud hiigelsuurde serversüsteemi. Arhiivi poolest ei erine filmis esitatu tänapäevasest eriliselt palju, sest kogu fantaasia siiski põhineb hetkel olevale, mitte loodetavale dogmale. Kogu futuristlik lõbu rikutakse koheselt, kui arhivist võtab ratastel bürootooli – „Lohe süda“ (Dragonheart, USA 1996) munka kehastanud näitleja Peter Postlethwaite – ja toob selle hologrammist monitori juurde. Näitlemises ja ekraanitöös filmil puudust ei ole. Filmi edasi arenedes selgub, et ei tutvustata ühtegi uut teooriat kliimamuutumise kohta, kuigi neid on maailmas olemas rohkem, kui üks. Näiteks poliitikute lemmik, inimeste tegevus on peamine põhjus, või teadlaste lemmikteooria, Päikese aktiivsuse suurenemine tingib globaalse soojenemise, mida väljendab oma muutumistes CO₂ . Mõlemad ideed on väga kaalukad inimühiskonnas, mida kõrvale visata ei tohiks silmaspidades ainult kellegi majanduslikke huve. Esimese poole jooksul tutvustatakse BBCs ja mujal suurkanalites jooksnud uudiseid, mis viivad meid lõpuks kahe n.ö. äärmuse juurde: ühed on radikaalsed rohelised ja teised radikaalsed linnatarbijad, kes töötavad näilise lugupidamise nimel India lennukompaniis. Sealjuures vihjates riikide kui organisatsioonide ja firmade koostööle, peegeldades autorite hirmu väljendada ennast vabalt antud tähtsa teema juures. Teise poole filmi sisustatakse dokumentaalselt kolmanda maailma probleemidega, mis on seotud rohkemal või vähemal määral põhjariikidega. Alles lõpus mõistad, et näidatakse meid hetkel kellest tegi arhivist lühikese videofaililise kokkuvõtte ja saatis selle kaugele kosmosesse tuleviku sideseadmetega. Lõpetades fraasiga „The End…?“

Võrdlusest hoidudes siinkohal järgnes kohe võistlusfilm „Mürgine mängumaa“ (Lars Edman ja William Johanson, Toxic Playground, Rootsi 2009), mis süvenes eraldiseisvana eelnevas filmis räägitud mürkidest tulenevatesse probleemidesse autobiograafiliselt. Tegu on Eesti Vabariigi sõbra, Rootsit, puudutava šokeeriva filmiga, kus maailma üks suurimaid kaevandusfirmasid Boliden saatis 80-tel jäätmeid Tšiili, kus tänaseks on käes kohutavad tagajärjed. Peamiselt liigutakse suuri purustusi saanud väikelinnas Arcia, kus õppis antud filmi üks rootslasest autoritest, kes tutvus dokumentaali tegemise käigus firma endise keskkonnaosakonna esimehega. Üliliigutava sisuga võetakse luubi alla 12 aastane Yoselin, kes põeb tinaühenditest tulenevalt rasket luumõranemise haigust. Järgemööda selguvad üksikasjad kahjudest väikelastele ning keskkonnale. Uurimaks firma sisepoolt, külastatakse tollal firmas töötanud peamehi, kes loomulikult kõike eitavad. Filmi lõpul selgub tšiilaste endi ohu tajumatus sellegi poolet, et oldi haridusega ja 2007 aastal saavutas Boliden lõunariikide kaitsekonventsioonist ning trahvidest hoolimata hiigelsuuri kasumeid. Parimaid tulemusi ei anna dokfilm monteerimise ega ka erilise filmikunsti osas, mis mattub sügavsisulise süžeeliinide rägastikku. Film tõestas vägagi, et juba mõttega annab meist igaüks aluse „mõrvamisele“. Vahet ei ole, kus.

Ilmus: http://blog.maaleht.ee/parnumaa/?p=2505