UK pulmade filosoofiline hümi hämi

Panin tähele, et UK pulmad, mis peaks olema sellel reedel, on üks poliitiline draama. Lubagem täpsustada.

Nimelt Prince William ja Kate Middleton laulatatakse Anglikaani kirikus, anglikaani reeglitega, mis ajalooliselt on peavoolust Vatikanist lahus ja tänasel hetkel poliitilised sõbrad nagu haruraamatukogu millel on erinevad otsingusüsteemid nagu ester.ee. Anglikaani peaks on Peapiiskop, kes ajalooliselt peaks olema “tegevjuht”, kelle ülemuseks on nn metafüüsiline, abstrakne juht Jeesus ja Jumal. Mis on tugevalt kaheldav, sest kuidas sai omalajal siis Henry VIII tegutseda vastupidiselt võimule -paavstile? Järelikult juriidiliseks peaks on endiselt võimust ning selle säilitamisest tulenevalt hetkel Kuninngana Elizabeth II.

Tagasi tulles oma teema juurde, ei soovi ma kedagi solvata ainult fantaasia päraselt spekuleedida , seega ignoreerige või kuulutage see lihtsalt lolluseks kui ei soovi seda lugeda või leiate vastupidiseid argumente sellele. (Kirjutage neist kommentaaridesse kui aega on.)

Kokkuvõttes eelnevat on tegu puhtalt minu vaimusünnituse järgi nn seadusliku perekondlikku kokkuleppega, mida etenatakse kui suurejoonelist sündmust, mille taga ei paista rohkem kui südamlik rõõm abielluda, mis ajendiks loomulikult võib olla. Iseküsimus saab olema kui kauaks seda õnne noorpaarile jätkub või saabuvad varsti ka mõned armukesed nend vahele . Reaalsuses aga paistab tegu olevat rohkem ainult juriidilise (loe: kirikliku ja juriidilise) peoga, kus perekond on jumalikust võimust lahus ainult näiliselt. Kui aga arvestada, et tulevikus saab samast paarist ka tuelevane riiki poliitiliselt esindav ja natukene juhtiv kuningik idüll, siis induktsiooni arvestamata, on tegu kui iseenda laulatamaisega, mida läbiviib asemik, preester, sest aeg on kahe sündmuse (kuningaks olemise ja printsiks olemise) vahel.

Ülimlikus kokkuvõttes on UK pidu inimkonnas tõesti ainulaadne näitemäng jumalikuse (loe: võimu) kiirgavas sätenduses.