TROOJA PALK – õpetajad sõjas

Mis puutub haridusvalda, siis on inimesi ilmsesti vallanud nende endi kibestumine või ühiskonna tänamatus tehtud või alles loodava töö suhtes. Vääralt hinnati Sokratest ning maksti selle eest tema jumalikustamise näol. Väidan, et ühtedele on haridus eluteel töö, teistele kohus, kolmandatele üks paljudest kuluallikatest, mis enamasti määrab osapoolte avaliku suhtumise töötasudest kõneledes, lahendamata otseselt õpetajate endi nähtud probleemi. Selle postituse olen kirjutanud epl.ee-s ilmunud artiklite põhjal, järgnevalt kokkuvõte:

 Eeldus: Olen (kooli)õpetaja.

Eeldus: Et olla õpetaja olen lõpetanud lugematul arvul (täiend)koolitusi ja oman (kahte) kõrgharidust (koos välismaal töötamise või õppimise kogemusega).

Eeldus: Õpetaja tööaeg on x tundi ja palka saab vastavalt kvalifikatsioonile ja erivajadustega tegelemisele. Näiteks lihtõpetaja ilma lisatingimusteta, alates 1. jaanuarist 2011. a: noorem-pedagoog 608,18 €, pedagoog 644,04 € ja vanem-pedagoog 736,07€ ja pedagoog-metoodik 888,88€ kuus.

Järeldus: Olles haritud tegev õpetaja väärin suuremat tasustatust vastavalt töökoormusele ja tingimustele.  

 Olla keegi identiteedilt, samas esitades selle identiteedi kohaselt nõudmisi, oleks väär arusaamine. Maailmas on tänavuse seisuga erinevate allikate väitel umbes seitse miljardit inimolendit, kel kõigil on erinevad ametid ehk ühiskondlikud rollid, mis peavad leiva lauale tooma. Igaühel meist on väljakujunenud, enamasti ajalooliselt ja riigiti erinevalt tema töö hind, mis kleepub inimese külge nagu hinnasilt ikka, eriti kui on tegu palgatööga ja mitte muude tuluallikatega / mitte protsentuaalse tuluallikaga. Ütleme siis, et inimesel on mingi kindel eriala. Kui kõik need inimesed hakkaksid äkki eriala omandusest tulenevalt mässama, ei tekiks ühiskondlik kriis enam poliitilise usalduskriisi (majanduskriisi) näol, vaid psühholoogilise Mina ehk ego omandi laiendamise katsete tulemusel. Nende rollide omamise üle kestvad vaidlused näivad kuuluvat tänapäeva inimeseks olemise juurde, mis sünnitavad omandi hinna üle diskuteerides aina kaeblemist ja hala.

Küsimusele „Kes sa oled?“ vastab enamik inimesi oma eriala nimetuse – nii nagu püüdlik õpilane, kes saab hinde, saab seega mingi numbriga määratletud. Mõnedes õpilastes tekitab see süüaluse tunde, alaväärsustunde, seega mässumeelse reageeringu nende kohustavate suhete vastu. Niisama kannatavad hindajad, õpetajad ise, kolleegide, juhtkonna, lapsevanemate kohustavate ja hindavate ütluste all, mis paradoksaalsel moel loovad vastastikku ebameeldivaid, ehkki seega võrdseid suhteid alatasa.

Õpetajaks olemine eeldab kiindumust erialasse, mitte aga erilisi õigusi töö ja tasude osas. Õpetajaks olemise seoses räägin vajaduste küsimuse suhtes, mida eelmises EP artiklis ei ole esitatud. Mõistagi on õpetaja töö ja reageeringud sellele esmatähtsad lapse arengus ning üks suurem väline mõjutaja, mille mõjukuse paremuse või halvemuse suunas määrab vältimatult väärikas töötasu.

Meil hetkel kehtiv õpetajate tööle värbamine läbi ülikoolide keskendub peaasjalikult parimatele hinnetele/hinnangutele, mitte praktilistele oskustele õpilastega toime tulla.

Küsigem: kuidas saavad inimesele olla kasulikud need lugematud akadeemilised koolitused, kui nende tarbeväärtus on antud juhul laste vaimselt vägivaldne distsiplineerimine „õige/vale“ skaalal? See skaala mõjutab paratamatult hilisemate täiskasvanute arusaamu, tema enesehinnangut ja –väärikust. See skaala tunnistab „luuseriteks“ vähem haritud või mitteformaalselt haritud inimesed, alavääristades nende panust ühiskonna toimimises. Üldjuhul röövib see skaala erinevate huvidega inimestelt – ühiskondliku surve tulemusena – tahtmise minna kasvõi osaltki vastuvoolu sotsiaalselt tingitule. Viimane olukord aga ongi enamasti meie paljuloodetud „innovatiivsus“, „loovus“ või mõni muu igatsetav.

Teaduse reeglite järgi ei ole tähtis mitte see, kes teeb, vaid kuidas ta teeb. Ideaalis nähtuna võiks kool selleks tagada huvitatutele vahendid ja teadmised. Ajaloolise paralleelina võiks märkida 17. sajandi Euroopa salonge, kus (uudsuse) arendajad peavarju leidsid. Peaaegu lugematud akadeemilised võimalused on õpetamiseks vajalikud ainult siis, kui esmaseks on õpilastega toimetulek, kuna ilma selleta kaotab õppetöö oma väärtuse – ja nimelt väärate inimsuhete tõttu.

Majandus on üks silmahakkavamaid valdkondi, kus vaimne iseseisvus ja loovus on oodatavad kvaliteedid.  Avaliku sektori üheks suurimaks tuluallikaks on erakapitalil põhinevad ettevõtted, millest 1% ettevõtetest annab 40% SKPst (Teadus – ja Arendusnõukogu 2010 aasta märgukiri), mis nõuab õpetajatelt põhjalikumat majanduse ja inimtegevusega arvestamist ja võimaldades lahendada palga probleemi diplomaatiliselt.

Uskumus, et “tükkide andmine” on õppemeetodina väga kasulik ja vajalik, rikub kõige enam karjääriredeli enese loojate, tippude mainet ja väärtust, st teadlaste kvaliteeti oma erialal, kuna väga vähestel jätkub sünteesivõimet väga killustatud informatsioonist luua terviklik õppeainekäsitus. Lihtne on jagada töölehti või simuleerida õpetamist mahalugemisega, mille õpilased reeglina kohe läbi näevad, igavlema hakkavad ja huvi kaotavad. Kui oma kooliaastatele kuni lasteaiani tagasi vaatan, näen justkui algselt tühja klassitahvlit, mis ajapikku täitub kribu-krabuga, millel sisulist katet – reaalset kontakti – nagu polegi. Protsessuaalne õppetöö oleks minu arust analoogia diskussioonile, kus mõlemal osapoolel on õigus eksida. Vastastikuse arusaamise käigus jõuame soovitud eesmärgini. Aineõpetajad, kes vanemate klasside laste “suuremat inimlikkust” eeldades sellele tööle asuvad, tavaliselt kukuvad läbi, kuna tunnistavad oma saamatust massipedagoogika-psühholoogia kasutamisel.

Efektiivsuse tõus aineõpetuses leevendaks kehtivat õpetajate (tühja) töökoormust, aga ka palkade vahelist ebavõrdsust.

***

Meile oleks meeltmööda, kui kõigil meie probleemidel leiduks üks ja ainus tekkepõhjus, mida kõrvaldades saaksime eluga edasi minna. Kõik me aga sünnime ajavoolu sisse, kus peatusi teha võime ainult hiljem ja meelevaldselt. Isegi kui mõtlemine on minevikus, ei pääse inimesed edasi liikumisest. Masenduse põhjuseks oli äramärgitud Eesti Päevalehes töövahendite puudus, stressirohkus ja vähene palk. Artiklis tõin välja mõned olulised nüansid, kuidas oleks võimalik tasakaalustada (mitte-formaalselt) palkadest tulenevaid ja töökoormuse probleeme. Inimese isiksusest tulenevaid probleeme ei saa aga keegi peale tema enese lahendada. Õpilastega hakkama saamist ei korva bürokraatiseerimine, ebamäärased  tulevikulootused ega muud trikid. Teiste kolleegidega läbisaamine samuti ei saa olla midagi erinevat lapsepõlve kooliajal klassisisene gruppideks jaotumisest, sest tegemist on inimestele loomupärase instinktiga otsida turvalisust meeldimise järgi. Uue ja kogenematu inimese tulek lihtsalt ohustab stabiilset õhkkonda ja vanemaealiste tööjätkamise võimalusi. Järelikult ei ole meil mõtet elada kahetsusega minevikus tehtu üle, vaid õppida sellest tuleviku jaoks, et rahast Trooja hobune ei ole puust. Pannes paika edaspidise ühiskondliku küsimusena tegelikult, kui suur on majanduslik (palkade) seos õpilase-õpetaja kontaktil. Saavutades nii strateegiliselt paikapidava põhjenduse kõikidele hariduses osalevatele huvigruppidele.