Teised lahingud? Pärnu XXIII Filmifestivali filmide arvustus

UUE KUNSTI MUUSEUM

Sessioon – Kunsti hingus

Sarnaselt igapäevastele televisiooni saadetele, läksid filmid „Laante eleegia“ (Vaclav Kadrinka, Tsehhi 2009) ja „Tolm ja illusioonid“ (Oliver Bonin, Prantsuse, USA 2009) üldiselt inimeste meeltest mööda, sest tegemist ei olnud ajaviite dokfilmidega, vaid kõrgtasemel filosoofilise sisuga kunstiliste teostega, mida oli esmaspäeval alates kella 19st päris vaevarikas tavapärasel kodanikul vaadata ilma subtiitriteta.

Esimene film „Laante eleegia“ algas ilma suurema sissejuhatuseta. Juba esimestes kaadrites hakkasid jooksma mööda välkivas stiilis ühe suurima moraavia rahvakunstniku nikerdatud puukujud, mis lõpuks moodustasidki ühtse terviku popp-klassikalise muusika saatel. Sellegipoolest oli enda ärkvel hoidmine üks vägitegu.

Rahvast hakkas juurde tulema, kui algas film „Tolm ja illusioon“. Üsna varakult sai aru, et tegemist ei ole sõnavaba filmiga. Põhiliseks teemaks oli siin eelneva sajandi 70-ndatel aastatel alguse saanud väikese kunstnike rühma hiiglaslik tuleskulptuuride performance San Francisco lähistel kõrbes, tänapäevaseks normaalsena tunduv arengulugu. Filmi esitusstiiliks oli valitud ajalooõpikut meenutav kronoloogiline järjestus, mida vürtsitati piisaval määral autobiograafilises vormis arvamuste, mõtete ja probleemidega. Arvestades eestlaste avatust töötajate välimuse suhtes aktsepteeriti filmis oleva noore meesajakirjaniku puhul vägagi palju, kelle neoonpunased roopatsid ja mustad huuled ning välimus võib jääda õõvastavaks igaühele, kuid sellegipoolest huvitav isikupärane lähenemine. Alguses ei olnud võimalik arusaada millega on tegu. Kas enesetpjatega või enesetapuklubiga? Eriti veel siis, kui eelnevalt ei ole lugenud filmi tutvustavat informatsiooni, mida ma polnud sel korral teinud. Eelnenud väide tulenes tegelikkuses kunstigruppide huvitavatest nimedest, näiteks: Enesetapuklubi liige (ing k. Suieside Club member). Igal aastal oli saanud valmis kunstnikel -keeleliselt väljendudes- megalt suur PURNING MAN (eesti k. Põlev Mees), mis efektsete koreograafiliste ning rituaalsete toimingute saatel põlema süüdati. Põleva kuju kõrvale oli konstrueeritud erinvaid väga suuri kunstilisi lisaelemente nn linnaku moodustamiseks, mis peamist sihtmärki suurepäraselt täiendasid. Aja möödudes hakkas nn.kunstigruppi tungima tavakodanikke, kes soovisid seal lihtsalt osaleda. Finantsilistest probleemidest ja ressurssidest tiivustatuna moodustati lõpuks patenteeritud ja kaitstud üritus, mis kaotas oma sügavuse tehnilisusele. Filmi, seitsme punkti vääriliselt kümnest,kõik sügava mõttelised tegevused muutuvad äärmiselt kiiresti lihtlabaselt showks, millega võitlemine on raskem kui koheselt tegelemine.“ Paraku jääb selline hirmuäratav mõte alati tahaplaanile olevikus, sest keegi ei taha elada tänase päeva masenduses. Sellistel puhkudel on minul tavapäraseks saanud mõte: „Kui ei näe, siis ei saa sa ka midagi selle vastu teha?“ ehk kui sa teadvustad (ei mõtesta) probleemi, saad tegutseda juba enne probleemi tekkimist.

PÄRNU VANALINNA PÕHIKOOL

Sessioon – Inimene ja loodus

Kolmapäeval kell 14.00 läksin vaatama festivalile minu jaoks kõige oodatuimaid filme pealkirjade ja filmitutvustuse järgi. Paraku on tihi nii, et ülimas optimismis saada teada midagi uut, saab tagasilöögi. Sellelgi korral jäi minul info hankimise ilu saamata, välja jättes sõna uus filosoofiline tähendus.

Täpselt kell 14. 00 alustati Pranny Armstrongi võistlusel osaleva filmiga „Rumaluse ajastu“ (The age of stupid, UK 2009). Kooli aulasse oli tulnud teadus-ulmet vaatama rohkelt meessoost vaatajaid, siiski jäädes kesiseks vaatajate arvu poolest, nädala alguse suhtes. Põhjus võis olla ka Kihnu Virve külaskäigus, mis meenutas külakäigu kiiruse poolest rongi sõitmist. Suurteost alustasid inglased Hollywoodilikult Suure Paugu teooriast, mis mõneti meenutas eesti üliõpilaste loodud „Tulnukas“ (2006) algust. Kiiresti visualiseeritakse vägagi tasemel arvutigraafikaga realistlikult nafta platvormi meenutav inimkonna arhiiv, aastas 2055. Inimkond on kaotanud oma elumõtte, kõik taimed on kadunud ning kogu informatsioon on talletatud hiigelsuurde serversüsteemi. Arhiivi poolest ei erine filmis esitatu tänapäevasest eriliselt palju, sest kogu fantaasia siiski põhineb hetkel olevale, mitte loodetavale dogmale. Kogu futuristlik lõbu rikutakse koheselt, kui arhivist võtab ratastel bürootooli – „Lohe süda“ (Dragonheart, USA 1996) munka kehastanud näitleja Peter Postlethwaite – ja toob selle hologrammist monitori juurde. Näitlemises ja ekraanitöös filmil puudust ei ole. Filmi edasi arenedes selgub, et ei tutvustata ühtegi uut teooriat kliimamuutumise kohta, kuigi neid on maailmas olemas rohkem, kui üks. Näiteks poliitikute lemmik, inimeste tegevus on peamine põhjus, või teadlaste lemmikteooria, Päikese aktiivsuse suurenemine tingib globaalse soojenemise, mida väljendab oma muutumistes CO₂ . Mõlemad ideed on väga kaalukad inimühiskonnas, mida kõrvale visata ei tohiks silmaspidades ainult kellegi majanduslikke huve. Esimese poole jooksul tutvustatakse BBCs ja mujal suurkanalites jooksnud uudiseid, mis viivad meid lõpuks kahe n.ö. äärmuse juurde: ühed on radikaalsed rohelised ja teised radikaalsed linnatarbijad, kes töötavad näilise lugupidamise nimel India lennukompaniis. Sealjuures vihjates riikide kui organisatsioonide ja firmade koostööle, peegeldades autorite hirmu väljendada ennast vabalt antud tähtsa teema juures. Teise poole filmi sisustatakse dokumentaalselt kolmanda maailma probleemidega, mis on seotud rohkemal või vähemal määral põhjariikidega. Alles lõpus mõistad, et näidatakse meid hetkel kellest tegi arhivist lühikese videofaililise kokkuvõtte ja saatis selle kaugele kosmosesse tuleviku sideseadmetega. Lõpetades fraasiga „The End…?“

Võrdlusest hoidudes siinkohal järgnes kohe võistlusfilm „Mürgine mängumaa“ (Lars Edman ja William Johanson, Toxic Playground, Rootsi 2009), mis süvenes eraldiseisvana eelnevas filmis räägitud mürkidest tulenevatesse probleemidesse autobiograafiliselt. Tegu on Eesti Vabariigi sõbra, Rootsit, puudutava šokeeriva filmiga, kus maailma üks suurimaid kaevandusfirmasid Boliden saatis 80-tel jäätmeid Tšiili, kus tänaseks on käes kohutavad tagajärjed. Peamiselt liigutakse suuri purustusi saanud väikelinnas Arcia, kus õppis antud filmi üks rootslasest autoritest, kes tutvus dokumentaali tegemise käigus firma endise keskkonnaosakonna esimehega. Üliliigutava sisuga võetakse luubi alla 12 aastane Yoselin, kes põeb tinaühenditest tulenevalt rasket luumõranemise haigust. Järgemööda selguvad üksikasjad kahjudest väikelastele ning keskkonnale. Uurimaks firma sisepoolt, külastatakse tollal firmas töötanud peamehi, kes loomulikult kõike eitavad. Filmi lõpul selgub tšiilaste endi ohu tajumatus sellegi poolet, et oldi haridusega ja 2007 aastal saavutas Boliden lõunariikide kaitsekonventsioonist ning trahvidest hoolimata hiigelsuuri kasumeid. Parimaid tulemusi ei anna dokfilm monteerimise ega ka erilise filmikunsti osas, mis mattub sügavsisulise süžeeliinide rägastikku. Film tõestas vägagi, et juba mõttega annab meist igaüks aluse „mõrvamisele“. Vahet ei ole, kus.

Ilmus: http://blog.maaleht.ee/parnumaa/?p=2505

Lipp kui riikluse sümbol

Eesti lipp  125. aastat.

Maarjamaa on kõigi eestlaste maa, mida ülistab lipp. Sellel kaunil maal voolab endiselt esivanemate veinipunane, jääkülm veri. Sellesse oleme uputanud kõik meid piinavad mineviku ja oleviku mured. Ajaloost kirjutame peaaegu iga päev, püüdes nooremale põlvkonnale selle olulisust sisendada. Ebameeldivad küsimused peletame eemale jaanalinnu meetodil. Kõigist elu painavatest probleemidest oleme teinud turistidele ja endile meeldejäävad vaatamisväärsused. Samamoodi kohtleme riikluse peamist sümbolit – sinimustvalget trikoloori.

Riiklus tähendab igale eestlasele erinevat mõistet. Ühele võib see tähendada demokraatlikke seadusi, teisele oma riiki keset avarat Euroopat ja kolmandale tsivilisatsiooni. Minule on riiklus, kus ma olen üks riigist ehk üks miljondik kogu rahvastikust. Täna küsime, kuidas rahvas saaks olla kasulik riigile? Tekib loogiline küsimus: kas riik on eraldiseisev organisatsioon? Võib-olla on raskete katsumuste tagajärjel muutunud eestlase lemmiktoiduks tõesti teine eestlane. Riikluse kui rahva ühtsus on muutnud meie rahutuid hingi läbi sajandite. Esmakordselt tõusis selleks vajadus alles aastal 1030, kui toonase nimega Estland’i rahvas seisis vastu Vene suurvürstile. Pärast seda on meid püüdnud endale allutada mitmed võõrrahvad, sundides põliselanikke suuremal või vähemal määral loobuma oma identiteedist. Igal ajastul on riikluse väljendamiseks vastavalt poliitilistele suundadele peetud peamiselt graafilist sümboolikat, sealhulgas lippu. Tänapäeva eestlastele niivõrd loomulikuna, lausa igapäevasena tunduva sinimustvalge lipu vajadus tekkis mitmeid põlvkondi hiljem, alles siis, kui kogu elanikkond võis südames esimest korda tunda võimalust eksisteerida oma riigina. Eesti Üliõpilaste Seltsi lipuna Otepääl 4. juunil 1884. aastal õnnistatud lipp võis olla mõeldud algselt, salamisi, riigilipuks. Poliitiliselt oleks tegu tolleaegses võimuruumis korrektse keerdkäiguga, võõrvõim laiutas oma käsi võimsa tsensorina igal pool. Sinimustvalge võis tähendada inimestele lootust vabale rahvale, oma keelele ja kultuurile. Esimese Eesti Vabariigi ajutise valitsuse ajal sai sinimustvalge lipp ametlikult riigi sümboliks. Inimesed hakkasid seostama sinimustvalget lippu Eestimaa, selle rahva, kultuuri ja keelega. Tekkis ühildumine sümboli ja riigi vahel. Aja möödudes sai sinimustvalge sümboliseerima kogu eestlaskonda kui kultuuriliselt arenenud maailma rahvusriiki.

Jõulud, lihavõtted, vabariigi aastapäev või jaanipäev – need on traditsioonilised päevad, mida tähistame kui kindlaid ja muutumatuid sündmusi, olenemata ajastust ja põlvkondade erimeelsustest, kinnitume jäägitult sellistesse sündmustesse. Traditsioonid väljendavad kinnitumist vanasse, elamist möödunud aegade kommete järgi. Samamoodi kinnitume lipuga seonduvasse. Haakumise tagajärjel kannatab lipp, vahet ei ole, milline on ideoloogia või millise riigiga on tegu. Iga mööduva hetkega mõtleme rohkem ja rohkem minevikusündmustele, unustades ära olevikus toimuva. Sügavad ja kaunid teadvuslikud kogemused mööduvad meist sama kiiresti kui Tokyost Kyotosse tuhisev kiirrong. Pidustused seotakse nähtamatu minevikuillusiooni küüsi. Vanemad põlvkonnad rõõmustavad sinimustvalge lipu all kogetud hetkede üle. Vaimusilmas elatakse taas läbi kauneid noorushetki, koledat ja muserdavat sõjatraagikat. Noorem põlvkond on juba neist ette rutanud ja tunneb ajaloost tingitud ahelate ees rahutust, põgeneda soovitakse koolis pähe pandu eest. Vanemaks saades loobub kunagi nooruses vastuhakku üles näidanud koolipoiss või –tüdruk sellest ja jätkab mandunud rahus moderniseeritud viisil esivanemate tehtud toiminguid. Üheks selliseks võin tuua näite rahva suhtumisest haridusse. Haridusest on saanud pillerkaar. Vanem põlvkond ei ole nõus muutustega kaasa minema, kuniks uuem ei ole suuteline neile ise tööle minnes pensioni tagama. Sarnaselt hoidsime kinni vanadest uskumustest, kuniks sattusime ristiusu kütkeisse. Me ei saa tagasi tuua minevikus toiminud süsteeme, norme ega suhtumist. Illusiooni varju peidame lehvima oma lipu. Kas tõesti oli lipul minevikus rohkem tähtsust kui praegu või ei talu me olevikus riikluse sümbolina sinimustvalget enam lihtsalt välja?

Noortele pannakse alatasa pahaks nende iha saada kõigega, mis käsile on võetud, kiiresti lõpule. Vanemad inimesed ei taha kuulda, et põhjus võib olla neis endis. Kinnistumise hinnaks on lõpuks vaimse taandarenguga elanikkond. Inimene kaotab võime olla loov. Meie põlvkond on sellega edukalt toime tulnud. Juba teise klassi õpilane on kinni inimese õiges joonistamises.

Üks inimese parimaid omadusi on rahutus, sest see on ainus leek, mis võib Eestimaal elu edasi viia. Minevikust tuleb õppida, et tehtud vead ei korduks. Oluline on elamine olevikus, tajudes kõike, mis käsile on võetud. Vahel on neid kogemusi tõesti raske taluda, kuid siiski on see väärt, et neid tunda julgelt ja täiel rinnal. Sama on kodumaa lipuga, mis kannab kaasas mineviku raskeid ja helgeid sündmusi. Tajuda tuleb lipu tähendust olevikus. Lipupäeval tuleb kogeda emotsioone trikoloori olemasolust, mitte sellest, mis vaevab meid mineviku tuules. Lipp eksisteerib sümbolina riiklusest, riikluse enda pärast, mitte sellepärast, missugune tähendus sel varem oli. Siinkohal sobib näide sinimustvalge lipu õnnistamisest. Päeval, mil trikoloor pühitseti, ei mõeldud sellele, mida toob järgmine päev või mida minevikutavad ette nägid. Lippu nähti juba siis omamoodi riikluse sümbolina. Täna näeme lippu ka vabariigi sümbolina.

Riiklus tähendab erinevaid mõtteid ja ideid meile kõigile. Minevikus oli sinimustvalge meie salamõtetes, meie oma vaba riigi sümbol. Ajapikku lipu tähendus riikluse sümbolina muutus ja muutub vastavalt põlvkondadele ka tulevikus. See võib tugevneda või ka nõrgeneda – kõik see sõltub meist endist. Suudame me jääda iseendaks ning vabaneda mineviku ja tuleviku tekitatavatest piinadest, elades hetkes, kogedes täielikult iga hingetõmmet ja olles uhke oma riikluse sümboli üle.

Väga metafoorilise sisuga. Osales esseevõistlusel.

Mikrokiibid (RFID) Eesti kaubal!

RFID avastus

Ma pean tõsiselt tunnistama, et ei uskunud kuni tänase päevani reaalselt mikrokiipide (RFID) laialdasse levikusse – läbi tarbekaupade. Kogu maailmas vaevatakse inimesi loomade kiibistamisega, seejärel inimeste kiibistamisega ja nüüd ka kauba kiibistamisega. Arusaadav on kaitse raamatukogudes või koolis. Küsimus on ostetavas kaubas, mida iga inimene viib koju. Oskamata näha mikrokiipe tarbekaupade küljes on oht eelkõige meile enesele.

Tänaseks on mikrokiibid jõudnud ka Eestimaale, meil on aga õnnestunud need laialdaselt (tõenäoliselt) sisseviia läbi raamatute. Just nimelt läbi raamatute!

Mina sain koolis täna, 20. aprillil autasuks raamatu. Teadmeteose tagakaanelt aga avastasin kahtlase kleepsu, mis sarnanes väga internetis levivate mikrokiipide disainile. Lähemal uurimisel tuli välja tõde, kaubal oli kiip.

Privaatsuse kohta on Eesti Vabariigis  vastuvõetud seadus, “ISIKUANDMETE AUTOMATISEERITUD TÖÖTLEMISEL ISIKU KAITSE KONVENTSIOONI RATIFITSEERIMISE SEADUS”. Vastu võetud 6. detsembril 2000. a

Tõestuseks olen lisanud oma fotod raamatust ja kiibist. Lisaks oma piltidele lain ülesse internetis leiduvate kiipide pildid ja lingid.

Kliki pildile, et tutvuda minu fotodega mikrokiibist (RFID) raamatul, 7 esimest pilti.

Informatsiooni mikrokiipide (RFID) kohta

RFID (Radio Frequency IDentification) on tehnoloogia, mille abil saab raadio teel infot kiipidelt lugeda ja sinna ka kirjutada (ingl k. tag).

Paigutades RFID kiibid esemetele, on võimalik luua erinevaid rakendusi nende positsioneerimiseks ning jälgimiseks. (viide:http://smartfid.edicypages.com/rfid)

Lingid:

http://en.wikipedia.org/wiki/RFID

http://www.nocards.org/AutoID/overview.shtml

http://www.spychips.com/get_involved.html